udu otsimas

Pühapäeva hommik on ju teadupärast kõigi uniste lemmikpäev - maga kaua jaksad. Olen kuulnud, et mõned jaksavad lausa kella kaheni põõnata. Minu jaoks täielik müstika! Ma ei suudaks seda mitte iialgi! Isegi magamata öö puhul, ajan end voodist üles.
Minu eilne pühapäev algas sellega, et uni kadus juba 6.30. Esialgu pikutasin niisama, aga kuna õues oli mõnus uduvine, tekkis mõte seda kaamerasse püüdma minna. Minu õnneks või õnnetuseks otsustas üles ärgata ka 3 aastane Sverre, kes oli rõõmuga nõus oma jooksurattal mind saatma. Sest meil oli ikkagi käsil suurepärase ettevõtmine - otsida üles udu kodu! Väljas oli külm ja karge õhk, pikapeale hakkasid isegi kinnastes peidus olevad näpud külmast kipitama. Aga see-eest oli väga ilus ja vahva. Hiljem koju jõudes ootas meid juba taadi tehtud hirsipuder, mis maitses paremini kui sünnipäevatort!
Ja selle udu kodu me ka üles leidsime!